Kui mina blogi kirjutan, siis on viimasel ajal selleks kolm põhjust. Esiteks kas mul on igav, teiseks mul on süümekat, et ma pole seda pika aega teinud või siis viimane võimalus, et mul on selleks põhjust. Täna on siis see kord, kus mul põhjust on.
Mu elu on suured muudatused läbi teinud: päris oma kodu, uus kool, töökoht. Just paar päeva tagasi mõtlesin, et kas ma sellise koorma all saan elada. Kui ennem oli küsimus, et kas mul jääb vaba aega igasuguste ürituste ja tegevuste kõrvalt, siis nüüd olen vist jõudnud täiskasvanuellu: kas mul jääb aega kooli, töö ja kodu jaoks aega. Vahel ma isegi igatsen seda teistmoodi aktiivset elu. Isegi praegu. Kuid ma tean, et sinna tagasi ma pöörduda ei saa, pean leidma endale uued jahimaad ja alustama kuskilt mujalt. Täna kasvatusvaadete loengus vaatasime üht filmi. Filmi peaosas oli üks väike poiss, kes teiste inimeste suhtumise pärast oli probleemne laps. See tekitas viha ja arusaamatust selle poisi vanemate suhtes. Kuidas vanemad aru ei saanud, et poisil on probleemid ja kõige rohkem, mis ta vajas, oli lähedaste toetus. Seda ta siiski ei saanud, kuni üks tema õpetajatest seda märkas. See kuidas ta poisile lähenes, oli lihtsalt hämmastav: ta sai poisi rääkima, vanemad pani teistmoodi mõtlema. Ta kasutas tegelikult elementaarseid võtteid, mida peaks igaüks oskama, kuid see kuidas ta seda kõike tegi ja poisi elu täisväärtuslikuks muutis... see oli lihtsalt imeline. Kui lõpuks oli käes filmi kõige ilusam koht, kus tänulik poiss kallistas oma õpetajat, ei suutnud mina pisaraid tagasi hoida. Ja mitte ainult mina, nii mõnigi teine kursusekaaslane. Seda tunnet ei saa isegi sõnadesse panna. Mul tõusid ihukarvad ja pisarad voolasid - kuigi ma ise polnud selle olukorraga kuidagi seotud - mina olin ju ainult pealtvaataja rollis. Kuid siiski see liigutas mind. Eriti liigutas mind just see, kuidas pärast lektor ütles, et polnud häbiasi nutta ja need, kes seda tegid, on õige valiku teinud. Siis ma mõistsin, tõesti, see ongi vist see, mis ma teha tahan. Ma tahan aidata selliseid poisse ja tüdrukuid ning teha seda sama hästi, nagu tegi seda filmis see õpetajagi. Selleks peab küll vaeva nägema ja tõsiselt õppima, et saada parimaks, kuid kui see on mu soov ning tahe, siis on see käkitegu. Eesmärk on saada heaks sotsiaalpedagoogiks ning mul on selle vastu ka kirg. Jääb vaid üle tegutseda ja ongi olemas. Arvatavasti üritan oma aktiivsesse ellu lisada mõni vabatahtlik töö kas siis noortekeskuses või kuskil noorteasutuses, kus seda oleks vaja. Tundub nagu oleksin järjekordselt oma sihilt sabast kinni saanud ja tean, mille poole püüelda.
Tunne rõõmu väikestest asjadest: sellest, et sa näed, kuuled, tunned. Ole õnnelik selle üle, et sul on olemas jalad ja käed. Tunne rõõmu väikeste asjade üle, mis sul elus on. Sa ei teadvusta, et need sul on niikaua, ku sa neist ilma oled jäänud.