Vahel istud ja mõtled - elu on ikka kuradi hea. Elu on täpselt nii nauditav kui nauditavaks ise selle muudad. Tee, mis ise soovid, peaasi et sellest rõõmu tunned - kuradile see teiste arvamus. Ole see, kes sa oled, olenemata teiste arvamustest ja hinnangutest. Kas teised on need, kes kujundavad su elu ja elavad sinu eest. Ei - sul on ainult üks elu ja seda pole vaja raisata muretsemisele, pisaratele, mossitamisele. Iga päev, tund, minut, sekund võib jääda viimaseks. Elu on nagu põlev küünal, mis aina kahaneb kuni lõpuks kustub. Alati aga ei pruugi see küünal lõpuni põleda, sest et on olemas muud tegurid, mis võivad selle küünlaleegi kustutada. Eluga on täpselt sama asi. Eales ei pruugi teada, mis võib juhtuda järgmiseks. Elu võib lõppeda sama lihtsalt nagu see põlev küünalgi, millel ei lasta lõpuni põleda. Selle mõtlemisele aga ei tasu oma pead vaevama jääda. Ei tasu mõelda küünla kustumisele vaid sellele, kuidas see põledes särab. Sama peaks olema ka eluga. Elades tuleb särada, tuleb võtta sellest viimast ning võta ennast täpselt sellisena nagu sa oled. Mis mõtet on otsida vigu enda seest kui ka väljast. Kui miski ei meeldi, siis tuleb seda muuta mitte selle kallal vinguda. Vingumine ei aita, see muudab olukorra veel hullemaks ja lõpuks langed ise masendavasse musta auku, kus tundub kõik nii sünge ja kõle olevat. Päikest seal pole või vähemalt nii võib tunduda. Tegelikult võid päikese leida kõikjalt, sest kõige suurem päike on peidus meis endis. Me lihtsalt vahepeal unustame selle...
Millest selline mõttekäik? Ega ma isegi ei tea. Lihtsalt väga naljakas on see, et vahel tõesti hakkad mõtlema, milleks kõige kallal vinguda. Miks otsida endas ja enda ümbert vigu kui võiks selle asemel hoopiski otsida positiivseid pisiasju... Näiteks, et mul on üpriski kenad kõrvad. Seda ei pane ju peaaegu keegi tähele. Ikka kurdetakse oma laiade puusade või pisut punnis kõhu üle, aga kõrvu? Neid peetakse väikesteks (kui kõrvad just elevanditaolised pole) elementideks, mis ei anna midagi juurde. Kuid pisiasjadest saabki alguse kõik muu. Alguses ehitad pisikese puust loomakese, paarikümne aasta pärast oled juba nii osav, et pisikesest puuloomast on kerkinud suur hoone. Olen isegi selliseid vigu teinud ja teen siianigi. Tahan alustada kohe suurelt, sest mis mõte on nendel väikestel tegudel? Kuid ebaõnnestumise korral on kukkumine palju valusam. Puslet kokku pannes peab alustama ka väikestest tükkidest, mitte kuidagi ei õnnestu terve pilt kohe hetkega kokku panna. Sama on ka tegudega. Loomulikult tuleb mõelda suurelt, kuid tasapisi sammudes pole libastumine nii valus kui on seda tormates. Ennast analüüsides mõistan, et ma pole elus tunda saanud tõelist kaotust, mis tõesti paneks mõtlema - mida saaks parandada? Ma ei suuda leppida kaotusega või teiseks jäämisega. Tundub nagu see oleks hea? Tegelikult ikka ei ole küll.. Iga inimene peab teadma, et ta ei saa kõiges olla parim ning vahel ongi hea olla ääremängija mitte joosta tormi keskplatsil. Olen küll seda vaikselt õppima hakanud, kuid arenguruumi on veel kõvasti. Mis ma siis lõpuks selle kõigega öelda tahtsin, oli see, et elu on päris ilus! :)
Sinu aeg on piiratud, nii et seda kellegi teise elu elades!
Mari-Liis
