Kuidas tunne on? Tunne on mega.. Või siis natuke väsinud olemine, aga see-eest motivatsioon on laes :) Ideid aina tuleb ja tuleb. Täna on siis teine päeva siin ning lõpuks on meil vaba aega piisavalt. Muidu on koguaeg tamp taga. Eile saabusime siia enne nelja ning asusime seiklusrohkele otsingule - kus asub Tapa kool?! Kahjuks või õnneks polnudki koolimaja nii kaugel ja leidsime selle üles ilma kordagi ära eksimata. Nimed ära registreeritud, suundusime oma uude magamistuppa, mis-oh üllatuseks- oli klassiruum. Need 2 ööd, mis me siin veedame, magame kahekesi ühekohalisel õhkmadratsil ning kuna esimene öö oli edukas, siis peame üle elama ka tänase öö. Igatsen juba oma ühika voodit. Eilsest päevast rääkides, siis eilne möödus imekiiresti ja üllatavalt hästi. Meid jagati gruppidesse ja nii saime alustada oma toimetuse tööd. Igatahes mina olen enda rühmaga väga rahul. Algselt küll räägiti üldist infot ajakirjanduse kohta, mida ma juba teadsin, kuid tore oli meelde tuletada ja see kõik andis nii palju juurde. Vahel on vaja lihtsalt meelde tuletada seda, mis sulle tõeliselt huvi pakub ja ma võin öelda, et ajakirjandus on tõesti üks nendest aladest, mis on mulle hingelähedane.
Õhtune programm möödus lustides ja mängides. Kell 1 öösel mängisime veel jalgademängu, kuid mina olin selleks ajaks juba nii ära kustumas, et tahtsin vaid pikali heita. Kell 2 siis saimegi jalad n-ö seinale visata ja puhkama hakata. Magamisest oli aga asi kaugel. Iga natukese aja tagant tegin silmad lahti - kas siis keegi pani tule põlema, lärmas või siis oli külm. Kuid on magatud hullemaski olukordades, see oli käkitegu.
Tänane päevgi on möödunud suurepäraselt. Ausõna, ma ei ilusta midagi. Mulle lihtsalt tõsiselt meeldib siin. Ma tunnen, et see on midagi, mida ma hästi oskan :D Suurem osa päevast möödus toimetusega koos artikleid välja mõeldes ning külalisesinejaid kuulates - külla olid meile tulnud ajakirjanikud Vabamäe ja Jõesaar. Pärast seda algas aga raske töö - pidime hakkama kirjutama oma artiklit. Mina meisterdasin valmis arvamusloo energiajookide kahjulikkusest - miks mina ei poolda selliseid imejooke. Võin öelda, et jäin oma artikliga rahule. :)
Blogi kirjutan praegu kuskil nurgatagusel diivanil istudes, sest mul on sotsialiseerumiskriis - lihtsalt pole jõudu enam suhelda. Terve nädal ühikas suhtlemist 24 tundi ööpäevas ja nüüd terve nädalavahetus ka. Mitte, et mulle suhelda ei meeldiks. Vahel on vaja aega enda jaoks ka ja natuke lasta oma suukesel puhata.
Nii palju siis meedialaagrist. Ees on veel homne päev ning siis selleks aastaks see läbi ongi. Mina olen ülimalt rahul ja ei kahetse siiatulemist. Järgmisel aastal jälle! ;)
Pidin lisama siia Emma nalja ka:
Kaks tomatit lähevad üle tee ja üks jääb siis auto alla. Teine tomat karjub: "Ketšup!!" :D
Mari-Liis
