Täna on vaikne laupäev - minu jaoks vähemalt.. Istun ühikas ja olen õnnelik, et homme on pühapäev :) Homme peaks veel Janika Tartusse tulema, nii et siis saab toredat aega ka koos temaga veeta ja muljetada, mis sest, et me juba täna rääkisime skype's peaaegu et tund aega ja muljetasime nii palju kui sai. ;) Tore on teda ikka näha peale nädalast mittenägemist :D
Vahel ma mõtlen, et kui keeruliselt on tegelikult üles ehitatud kogu see maailm. Kogu universum. Kuidas planeedid tiirlevad ümber päikese ja pöörlevad ümber oma telje? Täitsa imekspandav eks? :D Kuid kõige keerulisem selle kõige juures on inimene ise. Me võime tundma õppida inimese anatoomiat, aga õppida tundma iga indiviidi mõttemaailma? See tundub juba kõrgem filosoofia olevat. Eks küll psühholoogid töötavad selle kallal, et inimest paremini vaimselt mõista, kuid ega nad ei leia kunagi päris õiget lahendust inimese mõtetele ja tema vaimsele poolele. Mõelge kui tore oleks lugeda teiste inimeste mõtteid. Mitte kunagi ei peaks oma pead vaevama sellega, mida sinu vestluskaaslane tegelikult tahaks öelda või mida ta tegelikult sinust arvab. Pika peale muutuks see küll tüütuks, aga alguses oleks see ülimalt vahva. Võiks ju olla selline nupp, mille sisselülitamisel suudan ma inimeste mõtteid lugeda ning kui ma enam seda teha ei taha, siis lihtsalt tõmban mõtetelugemise juhtme seinast välja ja ongi kõik. Küll siis oleks huvitav ja suhteliselt igav elu mul. Mitte miski ei tuleks mulle üllatuseks - ma oleksin ju nagu mõtete lugeja. Võib-olla saaks sellest mu tulevane elukutsegi :) Unistada on mõnus...
Mingi aeg tagasi tegi keemia õpetaja avastuse - ma oskan hästi esineda ja mul on isegi tugev hääl, mis selleks sobib :) Seda oli küll positiivne kuulda, mis sest, et tema ju ei teadnud, et ma olen päris mitu aastat tegelenud näitlemise ja esinemisega. Ega ma siis keemia tunnis esineda saa - ma esinen ikka seal, kus ma tunnen end mugavalt ja jagan asja ;) Mitte et ma keemiat ei jagaks, vahel ikka jagan päris palju kohe :D
Mul viimasel ajal mõte ei jookse, mitte midagi pole kirjutada.. Ma isegi ei tea, mis tänase postituse mõte on? :) Lihtsalt tundsin, et olen kohustatud midagi kirjutama. Kuid ma arvan, et ega ma midagi enamat küll enam oma ajukoobasest välja ei ime. See tähendab aga seda, et ma parem lõpetan siinkohal. ;)
On ainult üks kohustus: olla õnnelik!
Mari-Liis
